A. Tüüpkäsitlus
1. Anamnees:
- düspnoe, stenokardilised vaevused, nõrkus, jõuetus, öine õhupuudus, köha
- oluline on välja selgitada, kas patsiendil on varem esinenud kardiovaskulaarseid haigusi ning mis ravimeid patsient tarvitab.
2. Objektiivne leid:
-elulised näitajad
- teadvusseisund
- arteriaalne vererõhk
- südame löögisagedus ning rütmihäire esinemine
- hingamissagedus, SpO2
- voluumeni staatuse hindamine
- perifeersed tursed
- paismaks
- täitunud jugulaarveenid
- kopsude kuulatlusleid, kopsupais
- perifeerse tsirkulatsiooni hindamine
- naha värvus ning niiskus – jahe ja niiske nahk hüpoperfusiooni puhul
- teadvushäire
- diureesi puudumine või vähenemine
- EKG esimesel võimalusel, kui patsiendi seisund on piisavalt stabiilne
3. Käsitlus:
- üldine käsitlus
- hapnikravi eesmärgiga SpO2>95%, vajadusel CPAP-mask ning kui oksügenisatsioon ei parane, siis intubatsioon ja kopsude mehaaniline ventilatsioon.
- veeni kanüleerimine kardiomonitooring
- patsiendile sobib sageli paremini poolistuv kehaasend
- medikamentoosne ravi
- diureetikumid – vedeliku retensiooni korral
- furosemiid boolusdoosina 20-40 mg i/v
- furosemiidi infusioon 5-40 mg tunnis
- torasemiid 10-20 mg i/v
- vasodilataatorid – südame eel- ja järelkoormuse vähendamiseks ja perifeerse tsirkulatsiooni parandamiseks. Näidustatud kasutada alati, kui ei esine hüpovoleemiat ja hüpotooniat.
- nitroglütseriin 0,4-0,8 mg s/l
- nitroglütseriin 5-200 µg/min perfuusoriga
- morfiin – vasodilataator, kasutatakse kopsuturse ja sellega kaasneva ärevuse ning tahhüpnoe ravis. 1-3 mg i/v, mida võib korrata kogudoosini 10 mg.
- inotroopsed ja vasopressoorsed ained – südame löögijõu ja vererõhu tõstmiseks, kui vereringet ei õnnestu parandada teiste ravivõtetega. Kasutada võimalikult madalas doosis ning võimalikult lühiaegselt.
- dopamiin 3-10 μg/kg/min
- dobutamiin algdoos 2,5 μg/kg/min, vajadusel tiitrida doosini kuni 10-20 μg/kg/min
- noradrenaliin algdoos 0,5-1 μg/min, vajadusel tiitrida doosini kuni 8-30 μg/min.
- rütmihäirete ravi:
- tahhükardia korral
- lühitoimeline beeta-blokaator või digoksiin
- medikamentoosse ravi puuduliku toime korral elektriline kardioversioon
- bradükardia korral
- atropiin või isoprenaliin i/v
- elektriline kardiostimulatsioon
4. Transport:
- kohene hospitaliseerimine lähimasse haiglasse, kus on ööpäevaringne valveteenistus ja intensiivravi võimalus.
- haigla informeerimine patsiendi seisundist ning saabumise ajast
B. Indikaatorid
1. Anamnees:
- Kas on kirjeldatud haiguse kulg ja patsiendi kaebused, mille alusel on diagnoositav äge südamepuudulikkus?
2. Objektiivne leid:
- Kas elulised näitajad on korduvalt hinnatud ja mõõdetud?
- Kas on hinnatud teadvusseisundit?
- Kas on mõõdetud arteriaalset vererõhku?
- Kas on mõõdetud südame löögisagedust ning hinnatud rütmihäire esinemist?
- Kas on mõõdetud hingamissagedust ja SpO2?
- Kas on hinnatud patsiendi voluumeni staatust?
- Kas patsiendil esineb perifeerseid turseid?
- Kas patsiendil on paismaks?
- Kas patsiendil on täitunud jugulaarveenid?
- Kas kopsude kuulatlusleiul esineb kõrvalekaldeid, kopsupaisu tunnuseid?
- Kas on hinnatud perifeerset tsirkulatsiooni?
- Kas on hinnatud patsiendi nahka?
- Kas on hinnatud diureesi puudumist või vähenemist?
- Kas stabiilsele patsiendile on tehtud EKG? Kas seda on interpreteeritud?
3. Käsitlus:
- Kas on konsulteeritud arstiga?
- Kas patsient on kardiomonitooritud?
- Kas patsiendile on rakendatud medikamentoosset ravi vastavalt tema seisundile?
- Kas on ravitud hemodünaamikat mõjutavat rütmihäiret?
4. Transport:
- Kas transpordil on arvestatud patsiendile mugavaima asendiga, mis sageli on poolistuv kehaasend?
- ÄGE SÜDAMEPUUDULIKKUS
Obligatoorne | Sõltuvalt patsiendi seisundist | Soovituslik | |
Anamnees | |||
Kirjeldatud on ägedale südamepuudulikkusele viitavad kaebused ja nende teke Varasem kardiovaskulaarsete haiguste anamnees |
On loetletud tarvitatavad ravimid Teada on muud kroonilised haigused |
||
Objektiivne leid | |||
KNS | Teadvusseisund | ||
Kardiovaskulaarsüsteem | Südame löögisagedus, rütm, vererõhk | Ära on tuntud eluohtlik rütmihäire Ära on tuntud kardiogeenne šokk | |
Hingamissüsteem |
Hingamissagedus, SpO2, kopsude auskultatoorne leid Elulisi näitajaid on mõõdetud korduvalt |
Ära on tuntud kopsuturse | |
Kardiaalne staatus |
Hinnatud on patsiendi voluumeni staatust: perifeersed tursed, paismaks, kopsupais, täitunud jugulaarveenid Hinnatud on perifeerset tsirkulatsiooni: naha niiskus ja värvus, teadvusseisund, diurees |
||
Uuringud | Esimesel võimalusel on kirjutatud EKG ja interpreteeritud õigesti | ||
Käsitlus | |||
Protseduurid | Patsiendile on rajatud veenitee Patsient on kardiomonitooritud | ||
Ravi |
Tagatud on SpO2>94%, kasutades selleks kas CPAP-maski või kopsude mehaanilist ventilatsiooni, kui hapnikulisast reservuaariga maskiga ei piisa Patsiendile on rakendatud hapnikravi Patsiendile on rakendatud medikamentoosset ravi vastavalt tema seisundile |
Vedeliku retensiooniga patsiendile on manustatud diureetikumi i/v Hüpovoleemiata ja hüpotensioonita patsiendile on rakendatud vasodilataatorravi Patsiendi hemodünaamika on stabiliseeritud infusioonravi ja vasopressoorse ning inotroopse raviga Kopsuturse puhul on manustatud morfiini i/v Eluohtlikke rütmihäireid on ravitud vastavalt juhendile |
|
Transport | |||
Patsient on viivitamatult hospitaliseeritud lähimasse haiglasse, kus on ööpäevaringne valveteenistus ja intensiivravi võimalus. Haiglat on informeeritud patsiendi seisundist ning saabumise ajast |