2. veebruaril täitus Loksa kiirabil 30. tegutsemisaasta. Oma tööst rääkisid Toomas Haljaste, kes on Loksa kiirabis juba algusest, 1984. aastast peale ja Merike Tammemäe, kes on Loksa kiirabis töötanud üle 20 aasta.
Kes on need inimesed, keda võiks Loksa kiirabi 30. aastapäeval meenutada, kes on olnud kiirabis kaua tööl?
Toomas Haljaste: „Endistest töötajatest kindlasti Linda Talvi, Jaanus Tamm, Thea Rooteman, Maimu Ilves, Ülo Kasepõld. Kiirabi töötajate eriline tänu kuulub aga Ann Lastingule, kes Ravikeskuse juhatajana igati soosis kiirabi arengut, muutes sellega väikese provintsikiirabi, kaasaegseks teenusepakkujaks. Tänastest töötajatest omab väga pikka kiirabistaaži veel Lilia Kurilenko, Ain Roster, Sergei Didikin, Urmas Hermann, Tatjana Budnik.
Firmasid, kelle alluvuses kiirabi on töötanud, on mitmeid. 1984. aastast Harju Kiirabi alluvuses, 1993. aastast tegutsesime Loksa Haigla alluvuses, 2000. aastal loodi Loksa Haigla baasil OÜ Loksa Ravikeskus, siis olime seal, 2012. aastal läksime Ida-Tallinna Keskhaigla alla ning nüüd, alates eelmise aasta novembrist, oleme AS Karell Kiirabi brigaad."
AS Karell Kiirabi kiirabiteenuse juht Ave Põlluaas iseloomustas ajalehele Sõnumitooja Loksa kiirabi koosseisu hästi tugeva, tubli ja kokkuhoidva perena ning lisas, et Loksa kiirabi vastu on suur respekt ja usaldus, tublid inimesed omal kohal.
Kui suur on praegu teeninduspiirkond?
Merike Tammemäe: „Enne käisime Kuusalust Võsuni, nüüd läheme, kuhu Häirekeskus suunab, oleneb, kes on kõige ligemal asuv vaba kiirabibrigaad."
Toomas Haljaste: „112 süsteem on hea, toimib hästi. Inimesed teavad olenemata sellest, kus nad asuvad, kuhu helistada. Kui ikka näiteks 80-ndatel Ulliallikal midagi juhtus, ei teatud siis telefoninumbrit, kuhu helistada ja abi kutsuda, polnud telefonegi ning millal siis veel abi kohale jõudis."
Millised on teie töö mured ja rõõmud?
Merike, miks sa õppisid sellise elukutse?
Merike Tammemäe: „Meeldis, oli veel valik arst või juuksur. Algul peale Meditsiini kooli lõpetamist tulin tööle Loksa Haiglasse, mõne aja pärast aga hakkasin juba tööle Loksa Kiirabis. Rõõm on juba väikestest asjadest, kui memm, kelle juures käisid on rahul, siis on ju hästi."
Toomas Haljaste: Kõige raskem on mitte midagi teha, 24 tundi oodata ja samas peab säilima valmisolek reageerima väljakutsele 1 minuti jooksul. Elu kiirabibaasis käib ikka telefoni kuuldekaugusel, Vajadusel, viibida kaugemal, on olemas spetsiaalsed raadiojaamad, millega antakse teada väljakutsekutse saabumisest. Kui Häirekeskus saadab, on see töö ja siin vastu vaidlemiseks ruumi ei ole! Töö on töö."
Kiirabi töötaja elukutse on väga raske amet, selles ametis kaua vastu ei pea, kui käiakse vaid tööl, siin peab olema sisemine tahe ja soov teisi aidata.
Merike Tammemäe: „Eks meie hulgaski on inimesi, kes kindlasti mõnel hommikul ei taha tööle tulla, see on loomulik."
Kui Häirekeskusest tuleb väljakutse, siis kuidas liigutakse, kes enne kohale peab jõudma?
Merike Tammemäe: „ Kui liiklusõnnetus, siis kõige pealt päästjad, siis kiirabi. Kõigepealt tuleb kannatanu päästa ja siis anda esmaabi."
Toomas Haljaste: „Sageli jõuab sündmuskohale kiirabi enne, sest lihtsat kiiabiauto on kiirem, päästjad tulevad suure autoga, veetonnid ka veel peal."
Aga töömure?
Merike Tammemäe: „Õnnetused lastega, need ei taha mälust kustuda."
Toomas Haljaste: „Sellised kutsed viid kahjuks koju kaasa."
Kuidas on võõra inimese elustamisega, üldiselt on teada, et kui ei ole vastavaid kaitsevahendeid, siis ei ole kohustust aidata.
Toomas Haljaste: „Et abistada kliinilises surmas olevat inimest, ei olegi vaja mingeid kaitsevahendeid: pöörata inimene selili,vabastada hingamisteed pea asendi andmisega, alustada kaudset südamemassaaži rütmiga 100 korda minutis. Kogu see tegevus ei ohusta kuidagi abiandjat. Teine asi on muidugi suust suhu hingamisega, selle tegvusega peab abiandja tõesti arvestama infektsiooni ohuga.
Abistamine aga saagu alguse ikka abi kutsumisega. Tegevus number üks olgu alati, helista 112 ja kutsu abi!!! Mitte kunagi ei tohi abi vajajat üksi jätta!!! Igas autos on olemas auto apteek, kus vahendid, millega peatada verejooks, termotekk, millega katta kannatanu, jne."
Merike Tammemäe: „Alati võib appi minna ja rahustada."
Kuidas on teie töös ohtlikkusega?
Merike Tammemäe: „On ohtlik - abiandja peab kaitsma kõige pealt iseennast. Kui sinuga midagi juhtub, siis ei olegi enam abi andjat."
Toomas Haljaste: „Ja kui teise abistajaga midagi juhtub, siis tuleb aidata kõigepealt teda. Kindad, prillid, kiivrid - et abistaja endaga midagi ei juhtuks. Politsei peaks olema kergemini kättesaadav, kriitilisi situatsioone, kus on tahetud kallale tulla on küll, isegi see verbaalne sõimamine on juba iseenesest halb."
Kuidas on tänamisega?
Toomas Haljaste: „Ei saa öelda, et tänu üldse ei ole olnud, on ikka olnud, korra oli vist isegi Sõnumitoojas. Üldjuhul aga unustatakse see elementaarne aitähh. Aga see on ka arusaadav, kui inimene on haige, siis sa ei täna, tänatakse alles hiljem, kui juba terveks saadakse, aga siis juba loomulikult mitte meid"
Merike Tammemäe: „Me oleme meeldivalt üllatunud, kui meid tänatakse."
15. jaanuaril toimus Loksal üritus „Sinu käed päästavad elu!", kus kiirabi meedikud tutvustasid elustamist. Olite sellel päeval kolmes kohas: Loksa Linnavalitsuse hoones, Grossi Kaubamajas ja Loksa ujulas. Rääkige natuke selles päevast.
Toomas Haljaste: „Linnavalitsuse ja Ujula töötajad olid ise hästi aktiivsed, aga Grossis poes arvas tihti linnakodanik, et ta oskab küll. Aga tegelikult on päris keeruline seda elustamist õigesti teha, isegi peame pidevalt treenima. Üldjuhul aga jäime osavõtuga rahule, sest üle poolesaja inimese, kes julgesid käed nukule külge panna, pole ju Loksa suuruses linnas sugugi paha.
16. oktoober on kuulutatud Euroopas "Südame taaskäivitamise päevaks" ning sellel päeval õpetatakse südame kaudset massaaži ja kasutama AED aparaati. Ka Eestis on sellised AED aparaadid olemas lennujaamas, kaubamajades. See on täisautomaatne šokiaparaat - kleebid rinnale juhendi järgi plaastrid ning siis aparaat juba ütleb, mida edasi teha (seda küll ainult inglise keeles). Eestis korraldas selle ürituse esmakordselt 16. oktoobril Tartu kiirabi, meie siis, järgides tartlaste eeskuju, tegime selle päeva kolm kuud hiljem. Kui oleks aga stiimulit, siis järgmise korra tahaks Loksal teha õigel kuupäeval."
Teie töö on keeruline, stressirohke ja vastutus on suur. Olgu teil jaksu ja tahet edaspidiseks! Suur tänu teile Merike Tammemäe, Urmas Hermann, Lilia Kurilenko, Andrei Jurpalov, Anu Raisma, Tatjana Kurus, Tatjana Budnik, Ülle Peep, Jekaterina Pavlova, Vitali Holter, Toomas Haljaste, Ain Roster, Priit Pajupuu, Sergei Didikin, Rinat Šaidulin.
